Mina olen Allar ja siin on minu sünonüümid.

Kate DiCamillo. Kõik Winn-Dixie pärast

Kuidas sündis selline menuteos? Autor sõnul asus ta raamatut kirjutama ajal, mil oli just kolinud päikeselisest Floridast talvisesse ja kõledasse Minnesotasse. Lisaks koduigatsusele vaevas teda ka koeraigatsus, kuna ta oli sunnitud elama korteris, kus koduloomad olid keelatud. Juba aastaid kirjanikuametist unistanud Kate DiCamillo asuski, esialgu küll vaid iseendale lohutuseks, kirjutama raamatut soojast lõunast, sõprusest, tüdrukust ja tema koerast.

Kuidas sündis selline menuteos? Looja sõnul asus ta teost kirjutama ajal, mil oli just kolinudb päikeserikast Floridast talvisesse kõledasse Minnesotasse. Lisaks koduigatsusele muretses teda ka koeraigatsus, kuna ta oli sunnitud elama apartement, kus koduloomad olid lubamatu. Juba aastaid kirjanikuametist unistlema Kate DiCamillo asuski, esialgu küll iseenda lohutuseks, kirjutama raamatut soojast lõunast, sõbrasuhetest, tüdrukust ja tema penist.

Mina olen Lisette ja siin on minu sünonüümid "Natuke napakad lood."

Piret Raud. Natuke napakad lood

Piret Raud esitab oma värskes teoses lastele omast animistlikku maailmapilti: kõik elab, hingab ja tunneb. Tegemist ei ole aga lihtsa personifikatsiooniga, vaid kirjanik kasutab rohkelt hüperbooli, ülimat liialdust, pahupidistust ja teisi võtteid üllatavate tegelaste ja sündmuste loomiseks. Nii sünnivadki lõbusad jutud meid kõiki ümbritsevatest esemetest, nagu kallistav kampsun, kartlik mobiiltelefon või kuri nuga. Rohkelt on lugusid ka loomadest – röhitsemist õppiv siga, teepidusid pidavad kalad ja ikebanaga tegelev lehm on vaid mõned neist. Juttude peategelasteks on valitud toiduainedki, näiteks joogat harrastav muna, und nägev porgand või sünnipäeva tähistav kringel. Loomulikult ei puudu värvikast tegelastegaleriist ka inimesed, olgu nendeks siis ablas imik, sõnakuulelik sõdur või kokaraamatuid sööv onu Sven.

Piret Raud esitab oma värskes teoses mudilastele omast animistlikku maailmapilti: kõik elab, jääbib ja tunneb. Tegemist ei ole aga lihtsa isikustamine, vaid kirjanik kasutab rohkelt hüperbooli, ülimat liialdust, pahupidistust ja teisi tehnikaid pahviks löövate tegelaste ja episoodide loomiseks. Nii tulevadki ilmale meeleolukad jutud meid kõiki ümbritsevatest esemetest, nagu kallistav kampsik, kartlik mobla või kuri noakriips. Rohkelt on lugusid ka loomadest – röhitsemist õppiv rõngassaba, teepidusid pidavad merehõbedad  ja ikebanaga tegelev piimaandja on vaid mõned neist. Juttude peategelasteks on valitud toiduainedki, näiteks joogat harrastav muna, uneviirastust nägev porgand või sünnipäeva pidav kringel. Loomulikult ei puudu koloriidirikas tegelastegaleriist ka inimesed, olgu nendeks siis ablas vastsündinud, sõnakuulelik soldat või kokaraamatuid sööv isavend Sven.

Mina olen Ilona,,See on minu sünonüüm muinasjutust``

  Brian Selznick ,,  Hugon  Cabret leiutis``

Teose peategelaseks on 12-aastane prantsuse poiss Hugo Cabret, kes peale isa hukkumist tulekahjus ning teda kasvatanud onu kadunuks jäämist peab ise hakkama saama. Ta elab onu korteris Montparnasse’i raudteejaamas ja hoolitseb tema asemel sealsete kellade eest. Isalt ja onult päritud tehnilised oskused ja loomulik anne mehhaaniliste masinatega ümberkäimisel aitavad tal ülesannetega suurepäraselt toime tulla. Muuseumis töötanud isa leitud katkine mehaaniline mees ja märkmik joonistega selle parandamiseks on poisile kallid mälestused. Ta asub taastama isa tööd, otsides vajalikke varuosi raudteejaama mänguasjaletist. Poe omanik ei kavatse aga tekkinud olukorraga leppida. Nii leiabki Hugo end peagi seikluste keskelt, mida ta uneski näinud pole.

Teose peategelaseks on 12-aastane prantsuse poiss Hugo Cabret, kes peale isa hävis tulekahjus ning teda kasvatanud onu kadunuks jäämist peab ise hakkama saama. Ta elab onu korteris Montparnasse’i vakslas ja hoolitseb tema asemel sealsete kellade eest. Isalt ja onult päruslik tehnilised oskused ja loomulik anne mehhaaniliste masinatega ümberkäimisel aitavad tal funktsioon suurepäraselt toime tulla. Muuseumis ametid pidanud isa leitud katkine mehaaniline mees ja märkmik joonistega selle parandamiseks on poisile kallid mälestused. Ta asub ennistama isa tööd tegema, otsides vajalikke varuosi vaksla mänguasjaletistv. Äri isand ei kavatse aga tekkinud olukorraga leppida. Nii leiabki Hugo end peagi juhtumiste keskelt, mida ta uneski näinud pole.

Mina olen Merike ja siin on minu sünonüüm,,Muinasjutt armastusest''

Epp  Petrone. Muinasjutud  armastusest

Raamatupoodide lasteosakondades kihab muinasjuttudest. Enamasti on tegemist küll väikeste tüdrukute tarbeks tehtud mõnekümnelauseliste ümberjutustustega, millel on kirjandusega väga vähe tegemist. Tavaliselt Tuhkatriinust, Pöial-Liisist, inetust pardipojast ja Punamütsikesest pajatavad lood jätavad mulje, et rohkem muinasjutte maailmas ei olegi. Enamasti kasutatakse taoliste raamatute illustreerimiseks roosavahuseid kitšpilte, mis arvatakse lapsele muljet avaldavat. Taoliste muinasjuttude pidev produtseerimine devalveerib muinasjuttude maailma millekski lihtsaks ja labaseks.

Raamatupoodide lasteosakondades kihab muinasjuttudest. Enamasti on tegemist küll pisikeste neiude tarbeks tehtud mõnekümnelauseliste ümberjutustustega, millel on kunsti sõnadel väga vähe tegemist. Tavaliselt Tuhkatriinust, Pöial-Liisist, inetust pardipojast ja Punamütsikesest jutustavad lood jätavad mulje, et rohkem muinasjutte universumis ei olegi. Enamasti kasutatakse taoliste raamatute illustreerimiseks roosavahuseid kitšpilte, mis arvatakse põngerjatele lugupidamist avaldavat. Taoliste muinasjuttude pidev produtseerimine devalveerib muinasjuttude maailma millekski kergeks ja inetuks.

Mina olen Mart ja siin on minu sünonüümid "Tobias ja teine B"

Piret Raud. Tobias ja teine B

Nagu raamatu pealkirigi räägib teos 8-aastasest poisist nimega Tobias, kes käib teises b klassis. Sõbralikus ja üksteist toetavas õhkkonnas peetakse isadepäeva, põetakse talvemasendust, kohtutakse lastekirjanikuga (kes on kirjeldatud kui kohkunud näoga vanatädike), otsitakse kastanimune, käiakse valgevenelasest koolivenna külas, luuakse eksklusiivseid klubisid jne. Kuigi elu pahupoolele pole raamatus eriti tähelepanu pööratud, ei jäta kirjeldatud sündmused ometi tehislikku, liialt roosat muljet.
Tobiase-raamat on soe ja südamlik, selles on parasjagu huumorit ja nutikalt ridade vahele peidetud õpetussõnu. Nii näiteks rõhutab kirjanik, et nimi ei riku meest, esmamulje ei loe ning ka kõige karmima välimuse taga võib peituda hell süda.                                                                         

Nagu raamatu pealkirigi räägib teos 8-aastasest poisist nimega Tobias, kes käib teises b klassis. Sõbralikus ja üksteist toetavas õhkkonnas peetakse isadepäeva, põetakse talvemasendust, kohtutakse lastekirjanikuga (kes on kirjeldatud kui kohkunud näoga vanatädike), otsitakse kastanimune, käiakse valgevenelasest koolivenna pool  luuakse eksklusiivseid klubisid jne. Kuigi elu pahupoolele pole raamatus eriti keskendumas pööratud, ei jäta kirjeldatud sündmused ometi tehislikku, üleliialt roosat muljet.
Tobiase-raamat on soe ja pehmesüdameline, selles on parasjagu huumorit ja nutikalt ridade vahele peidetud õpetussõnu. Nii näiteks rõhutab kirjanik, et nimi ei riku meest, esmamulje ei loe ning ka kõige karmima välimuse taga võib peituda õrn süda.

Mina olen Kendra ja siin on minu sünonüümid ,,Mustkunstniku elevant"

"Mustkunstniku elevant" Kate DiCamillo.

Raamatu peategelaseks on 10-aastane Peter Augustus Duchende, üle-eelmise sajandi lõpul Euroopa väikelinnas Balteses elav poiss. Ta on orb, kelle isa hukkus sõjas, ema, aga Peteri õde sünnitades. Poiss on andnud emale lubaduse õe eest hoolitseda, kuid ta ei tea, kus õde on. Poiss kasvab isa lahingukaaslase Vilna Lutzi juures, kes kehva toidu ja rividrilli abil püüab temast vaprat ja ustavat sõdurit teha. Poiss on oma eluga justkui rahul, kuni märkab laadaplatsil ennustaja telki ega suuda jätta sinna sisse astumata ning ennustajale olulisimat küsimust esitamata.

Köite tähtis tegelane on 10-aastane Peter Augustus Duchende, üle-eelmise aastasaja otsakorral Euroopa pisikeses külas Balteses pesitsev  marakratt. Ta on vaeslaps, kelle isa suri vaenuajal, emps, aga Peteri õekest ilmale tuues. Poiss on andnud empsile vannde õekese eest hoolt kanda, kuid ta ei tea, kus õde pesitseb. Poiss sirgub isa lahingukaaslase Vilna Lutzi juures, kes viletsa toidu ja rividrilli abil püüab temast julgelt ja ustavat sõdurpoissi teha. Jõmpsikas on oma elueaga justkui rahul, kuni silmab laadaplatsil selgeltnägija telki ega suuda jätta sinna sisse suundumata ning selgeltnägijalt  tähtsat  küsimust küsimata.

Mina olen Dario ja siin on minu sünonüümid Vana roosa maja.

Mika Keränen. Vana roosa maja

“Vana roosa maja”  on salaseltsi Ramps kolmas juhtum, milles Mari, Reilika, Olavi, Antoni ja Sadu tähelepanu köidab nende naabruses asuv vana ja räämas roosa maja. Kuigi lapsed haaravad algul kinni levivast kummitusejutust, selgub peagi, et maja peidab hoopis olulisemaid saladusi.

Nagu teisedki Keräneni teosed, on ka sarja kolmas osa tempokas ja köitev. Heale kriminaaljutustusele omaselt leiab müsteerium lahenduse alles raamatu viimastel lehekülgedel. Ja tore on, et lahendus pole „käed raudu ja ruttu vangi“, vaid pigem leebe. Seda võiks nimetada lausa armastuseks, mis muudab kõiki – kasvatab ka pisikese pahalase ümber. Eriti kui pahalane pole paha mitte südames, vaid teadmatusest. Nii lahenebki tekkinud kriminaalne olukord justkui iseenesest ja salaselts saab rahulikult koju minna.


“Lagunenud vanaroosa ehitis”  on üheskoos Ramps kolmas intsident, milles Mari, Reilika, Olavi, Antoni ja Sadu tähelepanu köidab nende naabruses asuv lagunenud ja räämas titeroosa maja. Kuigi põnnid haaravad algul kinni levivast kummitusejutust, selgub peagi, et ehitis peidab hoopis olulisemaid salaasju.
Nagu teisedki Keräneni teosed, on ka sarja kolmas osa hoogne ja haarav. Heale kriminaaljutustusele omaselt leiab müsteerium lahenduse alles raamatu viimastel lehekülgedel. Ja tore on, et lahendus pole „käed raudu ja ruttu vangi“, vaid pigem vaikne. Seda võiks nimetada lausa armastuseks, mis muudab kõiki – kasvatab ka pisikese pahalase ümber. Eriti kui pahalane pole räbal mitte südames, vaid teadmatusest. Nii lahenebki tekkinud kriminaalne olukord justkui iseenesest ja salaselts saab rahulikult elukohta minna.

Mina olen Kevin siin on minu sünonüümid.Grigori Oster. Õudeste kool

Grigori Oster. Õuduste kool

Grigori Osteri raamatus lendavad pead, voolab veri, kaovad lapsed ja haihtuvad koolid, tegutsevad inimsööjad ja vampiirid, kuradid ja nõiad - kirjaniku fantaasia näib olevat piiritu. Enim meenutavad need jutud  Louis Sachari Pahupidikooli lugusid, kuigi Osteri jutud on teravamad ja ootamatumad, Sachari puhul on tegemist ühtsema ja läbimõelduma, ehk ka pisut kontrolli all oleva fantaasia esitamisega. Kuigi tegemist on peamiselt absurdi ja õudusteosega, ei puudu ka moraalisugemed. Nii näiteks rõhutab kirjanik, et heade hinnete eest ei maksaks oma hinge ära anda, teiste peale pole ilus kaevata ja liigne laiskus toob kaasa huku, nagu ka liigne rahulikkus.

Grigori Osteri köide lendavad pead, voolab veri, kaovad inimeselaps ja haihtuvad koolid, tegutsevad inimsööjad ja vampiirid, kuradid ja nõiad - sõnameister fantaasia näib olevat piiritu. Enim meenutavad need pajatused  Louis Sachari Pahupidikooli lugusid, suurt midagi Osteri jutud on teravamad ja ootamatumad, Sachari puhul on tegemist ühtsema ja läbimõelduma, ehk ka pisut kontrolli all oleva kujutlusvõime esitamisega. Kuigi tegemist on peamiselt absurdi ja õudusteosega, ei vajaka ka moraalisugemed. Nii näiteks rõhutab kirjanik, et hüva hinnete eest ei makse oma südameveri ära anda, teiste peale pole kaunis kaevata ja liigne purulaisk toob kaasa huku, nagu ka liialdane meelerahu.

Mina olen Berit, siin on minu sünonoomid

Kate DiCamillo.  Mustkunstniku elevant

Raamatu peategelaseks on 10-aastane Peter Augustus Duchende, üle-eelmise sajandi lõpul Euroopa väikelinnas Balteses elav poiss. Ta on orb, kelle isa hukkus sõjas, ema aga Peteri õde sünnitades. Poiss on andnud emale lubaduse õe eest hoolitseda, kuid ta ei tea, kus õde on. Poiss kasvab isa lahingukaaslase Vilna Lutzi juures, kes kehva toidu ja rividrilli abil püüab temast vaprat ja ustavat sõdurit teha.Poiss on oma eluga justkui rahul, kuni märkab laadaplatsil ennustaja telki ega suuda jätta sinna sisse astumata ning ennustajale olulisimat küsimust esitamata.



Raamatu peategelaseks on 10-aastane Peter Augustus Duchende, üle-eelmise sajandi lõpul Euroopa väikelinnas Balteses elavaloomuline poisiklutt;. Ta on orb, kelle isa viskas sussid püsti, mutter aga Peteri õeraas sünnitades. Poiss on andnud emale lubaduse õeraasu eest hoolitseda, kuid ta ei tea, kus õde on.Poisu sirgus isa lahingukaaslase Vilna Lutzi juures, kes kehva toidu ja rividrilli abistamiseka püüab temast vaprat ja ustavat püssimeest teha.Poisinatt on oma elujuure justkui rahul olema,kuni märkab laadaplatsil ennustaja telki ega suuda jätta sinna sisse astumata ning ennustajale olulisimat küsimust esitamata.

Mina olen Daimar siin on minu sünonüümid ,,Näljamängud: Lahvatab leek''

,,Näljamängud: Lahvatab Leek’’

Suzanne Collins

Mõlemad seniilmunud Näljamängude osad on hoogsad ja tempokad, täis ohtraid süžeekäänakuid ja suuremaid ning väiksemaid kulminatsioone. Pinevad võitlusstseenid vahelduvad leebete romantikahetkede või igavikuliste, filosoofiliste mõtisklustega. Collinsi teosed ongi üles ehitatud nõnda, et igaüks leiaks midagi köitvat. Kuigi raamatu peategelane on 16-aastane tüdruk , mis teeb teosed köitvaks just tema sookaaslastele, siis kiiresti vahelduv sündmustik, rohke märul ja võitlused ning ulmeline tegevuspaik meelitab ligi ka poisslugejaid. Julgeks soovitada neid raamatuid ka lastevanematele, kuna autor pole kirjutanud ainult lihtsat põnevuslugu, vaid kätkenud teostesse ka ohtralt mõtlemisainet. Nii näiteks leiab triloogia esimeses osas enim käsitlemist televisiooni, eriti tõsieluseriaalide mõju inimesele ja ühiskonnale. Olgu siinkohal öeldud, et enne, kui Suzanne Collins hakkas lastekirjanikuks, töötas ta televisioonis. Ehk seepärast ongi tõstatatud probleem küllalt mitmekülgse käsitluse saanud.

Mõlemad siiamaani ilmunud Näljamängude osad on lennukad ja särtsakad, täis ohtraid süžeekäänakuid ja gigantseid ning miniatuursemaid kulminatsioone. Hingetumad taplusstseenid vahelduvad armuliste romantikahetkede või pikka aeguliste, mõtteteaduste pea murdmistega. Collinsi töö ongi üles ehitatud nii, et igaüks avastaks midagi köitvat. Kuigi raamatu peategelane on 16-aastane patsikandja, mis teeb teosed köitvaks just tema sookaaslastele, siis kähku vahelduv sündmustik, rohke märul ja võitlused ning ulmeline tegevuspaik meelitab ligi ka poisslugejaid. Julgeks pakkuda neid köiteid ka lastevanematele, kuna autor pole kirjutanud ainult lihtsat põnevuslugu, vaid peitnud teostesse ka ohtralt mõtlemisainet. Nii näiteks leiab triloogia esimeses osas enim käsitlemist pildikummutisisse, eriti tõsieluseriaalide mõju inimesele ja ühiskonnale. Olgu siinkohal nimetatud, et enne, kui Suzanne Collins hakkas lastekirjanikuks, töötas ta televisioonis. Ehk seepärast ongi tõstatatud probleem küllalt mitmekülgse erituse saanud.

Mina olen Anne siin on minu sünonüümid ,,Õuduste kool''

Grigori Oster  Õuduste kool

Nagu teose pealkirigi ütleb, on tegemist kooliteemaliste õuduslugudega. Raamat sisaldab 21 jubejuttu ja neile lisanduvat kolme jutu algust, millele lapsed saavad ise lõpetada. Grigori Oster katsetab lastekirjanduse piiridega. Eks ole ju juba aegade algusest arutletud erinevate tekstide lastele sobivuse üle, nii kerkib ikka aeg-ajalt esile lastetekstis julmuse ja kurjuse esitamise küsimus. Ja kuigi Osteri koolilood ei sobi kindlasti nõrgemanärvilistele õhtujutuks, siis päikeselistel sügispäevadel saavad kõik lehesajule lisaks ka autori fantaasialendu imetleda. Grigori Osteri raamatus lendavad pead, voolab veri, kaovad lapsed ja haihtuvad koolid, tegutsevad inimsööjad ja vampiirid, kuradid ja nõiad - kirjaniku fantaasia näib olevat piiritu.

Nagu töö tiitel ütleb, on tegemist kooliteemaliste jubeduslood. Raamat sisaldab 21 õudusjuttu ja neile lisanduvat kolme jutu algust, millele lapsed saavad ise lõpetada. Grigori Oster proovis lastekirjanduse rajadega. Eks ole ju juba aegade algusest arutletud erinevate tekstide lastele sobivuse üle, nii tõusma ikka aeg-ajalt esile lastetekstis metsikuse ja õelus esitamise küsimus. Ja kuigi Osteri koolimajalood ei sobi kindlasti nõrkadenärvidega inimestele õhtujutuks, siis päikeselõõm sügispäevadel saavad kõik lehesajule lisaks ka autori fantaasialendu imetleda. Grigori Osteri raamatus lendavad pead, voolab veri, kaovad lapsed ja haihtuvad koolid, tegutsevad kannibalid, ja vampiirid, saatan ja maag - kirjaniku fantaasia näib olevat lõpmatu.

Olen Triinu ja siin on minu sünonüümid

K. Priilinn “ Evelini lood ”

„Evelini lugude“ peategelane on 10-aastane Evelin. Kuna tüdruku perre kuuluvad peale tema veel kolm venda ja kolm õde ning isa ja ema, pole tal kunagi igavust vaja tunda, küll aga rahapuudust ja kitsaid olusid. Teos jaguneb kaheks osaks. Neist esimene pealkirjaga „Evelin uues koolis“, vaatleb tüdrukut tema esimesel poolaastal uues klassis. Koolivahetus on tingitud perekonna majandusliku olukorra halvenemisest ning teise Tallinna piirkonda kolimisest. Teose teine osa „Evelin läheb tööle“ käsitleb tüdruku teguderohket suve, millesse mahub lisaks muule vahvale ka esimene omateenitud raha.

„Evelini juttude“ peategelane on 10-aastane Evelin. Kuna teenia perre kuuluvad peale tema veel kolm venda ja kolm õde ning vanemad, pole tal kunagi igavustunnet  vaja tunda, küll aga rahakriisi ja puudust. Teos jagub kaheks osaks. Neist esimene tiitliga „Evelin uues koolis“, kaeb tüdrukut ta esimesel poolaastal uues klassis. Koolivahetus on piiramatu pere majandusliku olukorra halvenemisest ning teise Tallinna piirkonda kolimisest. Teose teine jaotis „Evelin läheb tööle“ käsitleb tüdruku tegemist täis suve, millesse ruumib  lisaks muule vahvale ka esimene omateenitud rahatäht.

Mina olen Indrek ja siin on minu sünonüümis "Agent Missioon nr 1"

Robert Muchamore. Agent. Missioon nr 1

CHERUB on spioonikool 10-17-aastastele lastele, kes valmistatakse ette ja saadetakse rahvusvahelistele missioonidele avastamaks suurekaliibrilisi kurjategijaid. Sarja esimese kaheteistkümne osa peategelaseks on James Choke, 12-aastane Londoni poiss, keda huvitavad vaid arvutimängud. Koolitöödes on James laisk, ka suhted kaasõpilastega pole head. Kui Jamesi ema sureb, satub poiss lastekodusse, kust ta peagi salaorganisatsiooni ridadesse värvatakse. Kuigi poisil tuleb teha läbi rasked katsed, et agendiks saada, ei kurda ta, vaid mõistab, et see aitab teda hoida eemal pahandustest politseiga ja vanglasse sattumisest.

CHERUB on piiluri õppeasutus 10-17-aastastele põnnidele, kes valmistatakse ette ja saadetakse rahvusvahelistele missioonidele avastamaks suurekaliibrilisi pahategijaid. Sarja esimese kaheteistkümne katkendi peategelaseks on James Choke, 12-aastane Londoni poisipõnn, keda tõmbavad vaid arvutimängud. Koolitöödes on James viitsimatu, ka läbisaamine kaasõpilastega pole hea. Kui Jamesi ema hinge matab, satub poiss lastekodusse, kust ta varsti nuuskuriorganisatsiooni ridadesse värvatakse. Kuigi poisil tuleb teha läbi keerulised testid, et agendiks saada, ei kurda ta, vaid saab aru, et see aitab teda hoida eemal tegemistest politseiga ja vanglasse sattumisest.

Kallis ema!!!!

Kõige kaunimat emadepäeva!!!

Minu suurim soov oleks, et me saakime rohkem aega koos olla ja midagi toredat koos teha! Oled mulle väga kallis!!!